Khar’Ka — Aastatuhandete valvur

Ta aitas luua inimkonna, et võita sõda. Miljonite aastate jooksul sai temast selle ainus valvur.

Kui Spulved lahkuvad Siniselt Maailmalt, jääb Khar’Ka Maale jälgima uue liigi arengut ja hoiatama oma rahvast, kui inimesed muutuvad ohuks. Sekkumine on keelatud ning ta ärkab peatatud elu kambritest vaid katse edenemise hindamiseks. Juba esimesel ärkamisel mõistab ta, et midagi on valesti.

Inimesed on levinud üle planeedi ja neis voolab Montarioni veri. Khar’Ka leiab võimatuid sündmusi: sümboleid ajast enne nende loojate tsivilisatsioone, sõnumeid veel sündimata keeltes ja tulevikku tundvaid ettekuulutusi.

Ajastute jooksul näeb ta tsivilisatsioonide tõusu ja langust, jumalatena esinevaid tähekülalisi, tulnukate sõdade tööriistadeks muudetud impeeriume ja Maa pärast võitlevaid varjatud jõude. Ta rikub Spulvede käske, kaitseb rahvaid, hävitab salaarmeesid ja kustutab ajaloost orjastajate jälgi, riskides oma rahva silmis reeturiks muutumisega.

Maiade juures leiab ta kõigist ajarännakutest vanema kivi nimega José Monteiro — ammu enne Portugali, portugali keelt või tema sünnimaailma. Saladuste pärijad kaitsevad Montarioni ettekuulutust, teised tahavad José sündi takistada, kartes universumi lõppu. Vanad vaenlased ja valejumalad naasevad ning Spulved kahtlustavad oma valvurit.

Sõdade, masinate ja planeeti hävitavate relvade sajandil küsib Khar’Ka, kas inimkond väärib ellujäämist. Loojad naasevad Sinisele Maailmale viimast kohut lõpetama ning ta avastab, et Montarion pole pelk vereliin, vaid tsükkel — ja José sündmus, milleks kogu ajalugu valmistus.

Oma rahva ja armastatud inimliigi vahel peab Khar’Ka otsustama, kas anda inimkond loojatele või alustada kõiki kaitstavaid tsivilisatsioone ohustavat sõda. Ta jäeti Maale otsustama, millal inimkond sureb. Loojad ei arvanud, et ta õpib sellesse uskuma.