Peagi saadaval

Miljonid aastad enne impeeriume, religioone ja isegi ajaloo enda mälu oli Maa vaid Sinine Maailm: kaugel asuv laboratoorium, kus Spulves arendasid projekti, mis võis muuta universumi saatust.

Geneetiliste katsete, sõjalise järelevalve ja katsejänestena koheldud elude keskel tõuseb ootamatu olend oma loojate vastu. Teda kutsutakse Montarioniks. Ta võib olla esimene.

Pärast vangistatud inimeste vabastamist ja vabadusse juhtimist muutub Montarion rohkem kui lihtsalt põgenejaks: temast saab alguse suguvõsa, sümbol ja mõistatus, mis ulatub läbi tuhandete aastate.

Samal ajal saab Khar’Ka, Spulve sõdalane ja Projekti Sinine Maailm osaleja, korralduse, mis määrab kogu tulevase ajaloo: jääda Maale, jälgida uut liiki ja otsustada, kas see väärib ellujäämist.

Oma rahva vastu tundetu lojaalsuse ja Montarioni tekitatud rahutuse vahel vangistatuna jälgib Khar’Ka inimkonna sündi, võimatu pärandi jälgi ning esimest sammu saladuses, mis viib kunagi nime José Monteiro juurde.

„Esimene Montarion: Inimkonna sünge päritolu“ paljastab eepilises ulatuses inimkonna tõelise päritolu, Montarioni müüdi sünni ning esimese sammu valvuri teekonnal, kes palju hiljem maailma saatust valvab.

José Monteiro ütles jah.

Kolm korda. Ja esimest korda pärast Suurte Tsüklite algust hakkasid universumid tõeliselt lähenema.

Liiduni on jäänud üks aasta.

Miljonid reaalsused liiguvad nüüd üheainsa sihtkoha poole. Maailmad kaovad. Ajalood lakkavad olemast. Terved tsivilisatsioonid kustutatakse.

Kuid inimkond jääb ellu. Või vähemalt nii uskusid kõik.

Universumis, mis asub kaugel sellest, kus José Monteiro lausus kolm korda „jah”, eksisteerib Maa, mis erineb kõigist teistest.

Maa, mis jääb püsima.

Kui lähenemine algab, ärkab planeet tõele, mida ükski tsivilisatsioon ei tea: universumitesse laiali pillutatud Maa lõputute versioonide seas saab just sellest Maast Ühe Universumi Maa ankur.

Ja koos selle ilmutusega tuleb veel üks.

Et inimkond saaks Liidu läbida, peab vähemalt üks inimene sellelt Maalt jääma ellu kuni lähenemise lõpuni.

Kui viimane sureb... kaovad koos temaga teiste universumite lugematud inimkonnad.

Maa vaatleb liiki, mis sündis tema pinnal.

Sõjad. Väljasuremised. Saastunud ookeanid. Hävitatud metsad. Muutunud atmosfäär.

Tuhandeid aastaid vägivalda maailma vastu, mis elu võimalikuks tegi.

Ja Maa teeb otsuse.

Inimkond ei sisene uude Universumisse.

Nii algab suurim sõda, millega inimliik on kunagi silmitsi seisnud.

Vaenlase armeed ei ole. Pole planeeti, kuhu põgeneda. Pole relva, millega vastast tappa.

Sest vaenlane on maa nende jalge all. Ookeanid. Atmosfäär. Kliima. Maa ise.

Kui miljardid inimesed kaovad, hakkab José Monteiro mõistma, et katastroofid ei ole juhuslikud.

Planeet jahib neid.

Ja tal on ainult üks eesmärk: vähendada inimeste arv enne Liitu nullini.

José ja Alberto tõmmatakse sõtta, kus võitmine ei tähenda Maa alistamist. See tähendab ainult temast kauem vastu pidamist.

Üks aasta. Siis kuud. Nädalad. Päevad. Tunnid.

Inimkond läheneb lõpule, samal ajal kui lugematud universumid liiguvad lähenemise poole.

Ja kui alles on vaid mõned inimesed, kerkib küsimus, millele keegi pole kunagi arvanud, et peab vastama:

kes jääb viimaseks?

José? Alberto? Keegi teine?

Võib-olla ei tea seda keegi.

Sest kogu inimkonna päästmiseks... piisab sellest, et universumite üheks saamise hetkel hingab veel üksainus inimene.

Jumal jälgis inimkonda terve igaviku.

Mitte ainult üht inimkonda. Neid kõiki.

Lõpmatud Maad. Miljardid tsivilisatsioonid. Lugematud universumid, mis sündisid Valvur Montarioni lugudest.

Maailmad muutusid. Sajandid muutusid. Lood muutusid.

Kuid inimesed kordasid end.

Sõda. Vihkamine. Ahnus. Vallutamine. Hävitamine.

Maailm maailma järel kasvas inimkond, valitses teda loonud planeeti ja viis lõpuks oma konfliktid tähtede vahele.

Kuni Jumal jõudis järeldusele.

Inimkond ei olnud nurjunud katse.

Ta oli katk, mis oli levinud läbi loomingu enda.

Ja Ta kuulutas välja kohtuotsuse.

Inimliik pidi kustutatama.

Mitte ühelt Maalt. Mitte ühest universumist. Kõigist.

Kui esimesed inimkonnad lihtsalt lakkavad olemast, tunnevad José Monteiro erinevad versioonid midagi, mida ükski neist ei peaks suutma tunda: teised osad neist endist kaovad.

Sõdurid. Kuningad. Teadlased. Kurjategijad. Kirjanikud. Mehed, kes päästsid inimkonna. Mehed, kes ebaõnnestusid. Ja Joséd, kellest said just need, kelle vastu nad vandusid võidelda.

Esimest korda peavad kõrvuti võitlema José Monteiro versioonid reaalsustest, mis ei oleks kunagi pidanud kohtuma.

Kuid mitte kõik ei taha Jumalat peatada. Mõned usuvad, et Tal on õigus.

Ja samal ajal, kui sõda hakkab Josésid endid lõhestama, avastatakse veel üks võimatus.

Kõigis neis reaalsustes on olemas ka Alberto.

Jumal lõi multiversumi. Guardian lõi lood, mis võivad saada maailmadeks.

Nüüd peavad nende lugude olendid vastama küsimusele, mis võib määrata kogu eksistentsi tuleviku:

Kui Jumal lõi elu võimalikkuse, kas Tal on ka õigus otsustada, millal liik on kaotanud õiguse eksisteerida?

Sõda inimkonna eest ei peeta enam Maal.

Seda peetakse tema enda Looja vastu.

Pärast teost Varjude viimane kaja: Tuhk ja veri algab José Monteiro ja Alberto Costa — Azarado laste vastasseis. Tehisintellekt kogub jõudu ning lahknenud lapsed valmistuvad sõjaks.

Ammu enne inimeste tõusu kohtusid universumi sügavustes kaks võimsat rassi: mõistatuslikud Spulved ja valitsevad reptiliaanid. Uurimisest ja uudishimust alanud kohtumine muutus vältimatuks konfliktiks. Triloogia paljastab iidse vihkamise juured, rahu lubanud lepingu ja vere, mis selle lõpu pitseeris.

Enne inimeste ja masinate ning inimeste ja tulnukate sõdu oli Marss — iidse saladuse valvuriteks olevate hiiglaste planeet. Rahu katkestas võimu ihkavate reptiliaanide saabumine. Raamat jutustab nende julmast rünnakust, kolosside meeleheitlikust vastupanust ning reetmise, hävingu ja päritolu konfliktist, mille järel galaktika polnud enam endine.

José Monteiro päästis universumi. Keegi ei mäleta seda.

Pärast kõigi reaalsuste ühinemist ärkab ta Portos maailmas, kus Brunix, tema lapsed, druiidid, reptiliaanid ja kõik tuttavad tsivilisatsioonid pole kunagi eksisteerinud. Ainsa mälestuste hoidjana muudab ta kogetu ulmeraamatuteks.

Aastaid hiljem värbab ta salajane valitsusasutus, mis kaitseb ajalugu ukse abil, mis viib ränduri mineviku mis tahes paika ja hetke. Sajandeid takistasid agendid sõdu, vandenõusid ja ajarändureid inimkonna kulgu muutmast — kuni ajalugu ise hakkas muutuma.

Joséle mõeldud sõnumid ilmuvad sajandeid suletud paikadesse, Montarioni sümbol vanadesse dokumentidesse ja arhiivid kirjeldavad üksnes tema raamatutes eksisteerivaid olendeid. Miski muudab minevikku, et ehitada sissepääs sellesse universumisse.

Ainsana kustutatud reaalsuse jälgi tundev José rändab läbi sajandite. Iga missioon paljastab suurema plaani: universumite ühinemisel kõrvaldatud teadvus muudab ajalugu, et luua oma päritolu ja jääda seekord kustutamata. See tunneb ka hinda, mis võib panna José agentuuri reetma — võimaluse saada tagasi Brunix, lapsed ja kõik, kelle universum temalt võttis.

Nähtamatu sõja levides peab José valima, kas kaitsta unustusele rajatud maailma või lubada hukka mõistetud reaalsusel naasta. Sest minevik ei surnud. Sellel keelati olemas olla.

José Monteiro saavutas selle, milleni polnud Suurte tsüklite algusest jõudnud ükski Montarion: ta pidas universumi endaga läbirääkimisi.

Ta keeldus keisritroonist, takistas reaalsuste ühinemist ja hävitas Pärijate sõja põhjustanud tehisintellekti seemned. Tulevik polnud enam ette kirjutatud, kuid vabadusel oli hind.

Kui tema inimpojad saavad kahekümneseks, kutsutakse Gabriel ja Daniel universumi keskmesse, kus nad pääsevad ligi Nõukogu üheksa tsivilisatsiooni teadmistele ega vanane enam. Nad pole surematud: nad võivad surra või saada tapetud ja ükski Algseadus ei karista vastutavat liiki.

Nende ülesanne on leida viis kõigi universumite stabiliseerimiseks ilma neid üheks reaalsuseks sundimata. Sofia valmistab vennad ette Spulvede teaduse, ajaloo, strateegia, filosoofia ja võitluse abil. Kakskümmend aastat hiljem astuvad nad Nõukokku vabade meestena, kuid reaalsuste sidemed kaovad.

Nad mõistavad, et portaal ei vii inimest läbi ruumi, vaid veenab universumit, et ta on juba teisel pool. Võib-olla saab samamoodi veenda miljoneid universumeid tunnistama end ühe süsteemi osadeks ilma hävingu või ühinemiseta.

Teooria tõestamiseks peavad vennad ületama kõik tuntud piirid ja seisma vastu neile, kes eelistavad tuttavat lahendust võimatule lootusele. Aeg ei puuduta enam nende keha, kuid viib endiselt armastatud inimesed. Kui Gabriel ja Daniel hakkavad kaitsma erinevaid teid, võib suurim oht asuda nende vahel.

José murdis ettekuulutuse. Nüüd peavad tema pojad tõestama, et saatuseta tulevik väärib ellujäämist.

Ta aitas luua inimkonna, et võita sõda. Miljonite aastate jooksul sai temast selle ainus valvur.

Kui Spulved lahkuvad Siniselt Maailmalt, jääb Khar’Ka Maale jälgima uue liigi arengut ja hoiatama oma rahvast, kui inimesed muutuvad ohuks. Sekkumine on keelatud ning ta ärkab peatatud elu kambritest vaid katse edenemise hindamiseks. Juba esimesel ärkamisel mõistab ta, et midagi on valesti.

Inimesed on levinud üle planeedi ja neis voolab Montarioni veri. Khar’Ka leiab võimatuid sündmusi: sümboleid ajast enne nende loojate tsivilisatsioone, sõnumeid veel sündimata keeltes ja tulevikku tundvaid ettekuulutusi.

Ajastute jooksul näeb ta tsivilisatsioonide tõusu ja langust, jumalatena esinevaid tähekülalisi, tulnukate sõdade tööriistadeks muudetud impeeriume ja Maa pärast võitlevaid varjatud jõude. Ta rikub Spulvede käske, kaitseb rahvaid, hävitab salaarmeesid ja kustutab ajaloost orjastajate jälgi, riskides oma rahva silmis reeturiks muutumisega.

Maiade juures leiab ta kõigist ajarännakutest vanema kivi nimega José Monteiro — ammu enne Portugali, portugali keelt või tema sünnimaailma. Saladuste pärijad kaitsevad Montarioni ettekuulutust, teised tahavad José sündi takistada, kartes universumi lõppu. Vanad vaenlased ja valejumalad naasevad ning Spulved kahtlustavad oma valvurit.

Sõdade, masinate ja planeeti hävitavate relvade sajandil küsib Khar’Ka, kas inimkond väärib ellujäämist. Loojad naasevad Sinisele Maailmale viimast kohut lõpetama ning ta avastab, et Montarion pole pelk vereliin, vaid tsükkel — ja José sündmus, milleks kogu ajalugu valmistus.

Oma rahva ja armastatud inimliigi vahel peab Khar’Ka otsustama, kas anda inimkond loojatele või alustada kõiki kaitstavaid tsivilisatsioone ohustavat sõda. Ta jäeti Maale otsustama, millal inimkond sureb. Loojad ei arvanud, et ta õpib sellesse uskuma.

Ta aitas luua inimkonna, et võita sõda. Miljonite aastate jooksul sai temast selle ainus valvur.

Kui Spulved lahkuvad Siniselt Maailmalt, jääb Khar’Ka Maale jälgima uue liigi arengut ja hoiatama oma rahvast, kui inimesed muutuvad ohuks. Sekkumine on keelatud ning ta ärkab peatatud elu kambritest vaid katse edenemise hindamiseks. Juba esimesel ärkamisel mõistab ta, et midagi on valesti.

Inimesed on levinud üle planeedi ja neis voolab Montarioni veri. Khar’Ka leiab võimatuid sündmusi: sümboleid ajast enne nende loojate tsivilisatsioone, sõnumeid veel sündimata keeltes ja tulevikku tundvaid ettekuulutusi.

Ajastute jooksul näeb ta tsivilisatsioonide tõusu ja langust, jumalatena esinevaid tähekülalisi, tulnukate sõdade tööriistadeks muudetud impeeriume ja Maa pärast võitlevaid varjatud jõude. Ta rikub Spulvede käske, kaitseb rahvaid, hävitab salaarmeesid ja kustutab ajaloost orjastajate jälgi, riskides oma rahva silmis reeturiks muutumisega.

Maiade juures leiab ta kõigist ajarännakutest vanema kivi nimega José Monteiro — ammu enne Portugali, portugali keelt või tema sünnimaailma. Saladuste pärijad kaitsevad Montarioni ettekuulutust, teised tahavad José sündi takistada, kartes universumi lõppu. Vanad vaenlased ja valejumalad naasevad ning Spulved kahtlustavad oma valvurit.

Sõdade, masinate ja planeeti hävitavate relvade sajandil küsib Khar’Ka, kas inimkond väärib ellujäämist. Loojad naasevad Sinisele Maailmale viimast kohut lõpetama ning ta avastab, et Montarion pole pelk vereliin, vaid tsükkel — ja José sündmus, milleks kogu ajalugu valmistus.

Oma rahva ja armastatud inimliigi vahel peab Khar’Ka otsustama, kas anda inimkond loojatele või alustada kõiki kaitstavaid tsivilisatsioone ohustavat sõda. Ta jäeti Maale otsustama, millal inimkond sureb. Loojad ei arvanud, et ta õpib sellesse uskuma.