Igaviku arhitektid

José Monteiro saavutas selle, milleni polnud Suurte tsüklite algusest jõudnud ükski Montarion: ta pidas universumi endaga läbirääkimisi.

Ta keeldus keisritroonist, takistas reaalsuste ühinemist ja hävitas Pärijate sõja põhjustanud tehisintellekti seemned. Tulevik polnud enam ette kirjutatud, kuid vabadusel oli hind.

Kui tema inimpojad saavad kahekümneseks, kutsutakse Gabriel ja Daniel universumi keskmesse, kus nad pääsevad ligi Nõukogu üheksa tsivilisatsiooni teadmistele ega vanane enam. Nad pole surematud: nad võivad surra või saada tapetud ja ükski Algseadus ei karista vastutavat liiki.

Nende ülesanne on leida viis kõigi universumite stabiliseerimiseks ilma neid üheks reaalsuseks sundimata. Sofia valmistab vennad ette Spulvede teaduse, ajaloo, strateegia, filosoofia ja võitluse abil. Kakskümmend aastat hiljem astuvad nad Nõukokku vabade meestena, kuid reaalsuste sidemed kaovad.

Nad mõistavad, et portaal ei vii inimest läbi ruumi, vaid veenab universumit, et ta on juba teisel pool. Võib-olla saab samamoodi veenda miljoneid universumeid tunnistama end ühe süsteemi osadeks ilma hävingu või ühinemiseta.

Teooria tõestamiseks peavad vennad ületama kõik tuntud piirid ja seisma vastu neile, kes eelistavad tuttavat lahendust võimatule lootusele. Aeg ei puuduta enam nende keha, kuid viib endiselt armastatud inimesed. Kui Gabriel ja Daniel hakkavad kaitsma erinevaid teid, võib suurim oht asuda nende vahel.

José murdis ettekuulutuse. Nüüd peavad tema pojad tõestama, et saatuseta tulevik väärib ellujäämist.