Naine, kelle universum kustutas

Pärast sõdu, impeeriume, ettekuulutusi ja tervete tsivilisatsioonide saatust määravaid jõude avastab José Monteiro midagi, mida isegi universumi kogu võim ei suuda päästa: aja. Naine, kelle universum kustutas on luulekogu, mis toimub pärast Lõpu alguse lõppu A: Inimkonna viimane hingetõmme — Jumalate kohus. See jälgib José ja Brunixi suhet läbi armastuse, perekonna, ühe reaalsuse viimaste tundide ning mälu, mis jääb alles kõige muu kadudes. 365 päeva püüab José lihtsalt elada — mitte Montarioni või päästjana, vaid armastatud naise ja laste kõrval. Kui universum muutub, kaob Brunix ajaloost. Paigad, linnad ja tähed jäävad, kuid keegi peale José ei mäleta teda. Kahe teineteist puudutama õppinud maailma, viimase ühise aasta, perekonna sünni, mõne igavikutunni ja kustutatud elu ainsa mäletaja üksinduse luuletused muudavad lõpu A intiimseks teekonnaks läbi armastuse, kaotuse, mälu ja olemasolu. Universum unustas Brunixi. José ei unustanud. Montarion Universe’i luuleteos. Hoiatus: teos toimub pärast lõppu A ja sisaldab selle olulisi paljastusi.