Hukule määratud inimkonnad

José Monteiro teab tulevikku, mida pole veel juhtunud. Pärijate sõda pole veel alanud. Nende lapsed ja Alberto Costa järeltulijad ei ole veel oma vanemate haavu muutnud sõjaks, mis suudab ületada maailmu. Kuid José on juba näinud, milliseks see tulevik kujuneda võib. Ja ta keeldub ootamast.

On ainult üks inimene, kes võib teada, kuidas murda tee, mis näib neid sõtta viivat: valvur Montarion, salapärane kirjanik, kelle lugudest sündis terve reaalsus. Probleem on selle leidmises.

Otsest teed teie universumisse pole. Sinna jõudmiseks peab José läbima maailmu, mis ei tohiks kunagi üksteisega suhelda. Ja ta peab seda tegema koos mehega, keda ta kõige rohkem usaldas ja kes teda kõige rohkem reetis: Alberto Costa.

Koos sisenevad nad inimtsivilisatsioonidesse, mis järgisid nende omast täiesti erinevaid teid. Nad puutuvad kokku Joosepi versioonidega, kes pole kunagi avastanud, mis nad olla võisid. Mehed, kes üritasid liiki päästa ja ebaõnnestusid. Kangelased muutusid absoluutseteks valitsejateks. Tsivilisatsioonid, kus lojaalsusel olid sama kohutavad tagajärjed kui reetmisel. Iga reaalsus pakub ühe vastuse ja hävitab teise.

Kuid pärast mitme maailma läbimist hakkab Alberto märkama midagi, mida kumbki ei otsinud. Kokkusattumus. Siis teine. Kuni see ei tundu enam juhusena.

José teab, miks Guardiani lugudes eksisteerivad temast erinevad versioonid. Alberto ei tea, miks ta neid pidevalt enda kõrvalt leiab.

Ja kui nad kaks otsivad võimalust takistada oma lastel vanemate sõdade pärimist, hakkavad nad mõistma, et võib-olla reisi kõige ohtlikum küsimus polegi, kuidas tulevikku päästa. Võib-olla aitab see välja selgitada, miks nad mõlemad eksisteerivad, isegi kui kõik muu muutub.

On inimtsivilisatsioone, mis on päästetud. On inimtsivilisatsioone, mis on hukule määratud. Ja on maailmu, kus mees, kelle eesmärk oli neid kaitsta, sai just selliseks, millest nad päästmist vajasid.